Talverõõm

Otto lülitas kojamehed välja, ta oli jõudnud linnast välja maanteele ja tee muutus ühtlaselt lumiseks. Enam ei olnud seda vedelat soolalöga, mis oleks aknale kleepunud ja nüüd oli ainult pehme valge lumi, mis keerles sõidutuules auto ümber. Rataste undamine sumbus pehmesse valgesse vaipa, mida vähesed autod ei olnud suutnud laiali kanda ja ainuke hääl, mis vaikset mootoriüminat varjutas, oli klassikaraadiost tulev Mahleri kolmas sümfoonia. Otto nautis viiulite ja flöötide voogavat esitust ja kõigutas ennast muusika rütmis rooli taga. Vähe jäi puudu, et ta oleks mõlema käega hakanud autos dirigeerima. Mõnd tuttavat laulu kuulates ta ikka laulis autos kaasa ka, sest niikuinii keegi ei kuulnud ju. Dirigeerimine aga lumisel, libedal teel aga ilmselt poleks just parim mõte olnud, sestap ta ainult imiteeris kehaga Järvi dirigeerimist, käed aga hoidis kindlalt roolil.
Otto oli teel Vilma juurde maale. Pühadeks oli Vilma läinud oma maakodusse vaikust ja rahu nautima. Ottol ei olnud võimalik kohe kaasa minna, sest tal oli vaja veel jõulude ja uue aasta vahel natuke tööd teha ja nüüd oli ta ööpimeduses teel Vilma maakodusse. Sõita oli veel rohkem, kui tunni jagu ja Otto katsus mitte väga kärsituks muutuda. Sellistes ilmaoludes, kus nähtavus oli alla saja meetri, ei ole mõistlik rabeleda ja vanasõna, tasa sõuad – kaugele jõuad, oli rohkem, kui asjakohane. Otto otsis taskust telefoni ja helistas Vilmale, et ta on tunni pärast kohal, lõõpimisi ütles veel, et pangu söepannid voodisse, kohe kui kohale jõuab, läheb raskeks ratsutamiseks. Vilma itsitas vastuseks vaid ja lubas supi pliidile sooja panna, pikalt teelt tulles kindlasti kõht tühi ju.
Otto püüdis vastukihutavate lumehelveste voo seest tabada õiget suunaviita, tee oli juba nii paksu lume all, et ringipööramiseks poleks õiget kohta kerge olnud leida. Ta märkaski õiget viita ja jõudis veel õigel ajal hoo maha võtta, et mitte lumevalli kihutada. Õnneks oli Vilma maja ühistu garaažiga sama tee peal ja ühistu mehed lükkasid seda teed ikka hoolega lahti. Otto keeras oma auto Vilma maja juures teelt ära lumme, kuna lumi oli paks ja majani oli vaid kitsas jalgrada lahti lükatud, siis aiateele ta oma autot ajama ei hakanud. Seal seisis vaid paksu lume alla mattunud Vilma džiip. Paks lumevaip oli kogu aia muutnud lummavaks muinasjutumaaks, ukse kohal põlev ere lamp andis lumesajus kummalisi pehmeid varje ja kogu ümbrus sädeles selles, nagu oleks keegi puistanud teemanditolmu.
Otto kahlas läbi tolmuna lendleva kerge, värske lume maja poole. Poolel teel majani, läks uks lahti ja välja tormas Vilma. Ta jooksis joonelt Ottole käte vahele ja surus ennast tema vastu, pea kuklasse ajades ja huultega Otto huuli otsides. Nad suudlesid pikalt, isegi nii pikalt, et Otto tundis, kuidas sulav lumi ta kingadesse valgus. Otto lõpetas suudlemise, sosistas Vilmale kõrva „tere kallis“ ja nad suundusid käest kinni hoides tuppa. Vilma ei lasknud Ottol esikus riideid ära võtta vaid vedas ta kättpidi sooja tuppa, seal kooris ta Ottol üleriided seljast ja vedas ta edasi suure puitotstega voodi poole. Alles seal hakkas ta oma pika musta mantli nööpe ükshaaval lahti tegema ja järkjärgult seal all olevat alastust paljastama. Ta viskas oma mantli voodikõrval olevale toolile ja jäi ainult pikkade saabaste ja üle pea ja õlgade langeva paksu salli väele. Otto jõudis juba selle ministriptiisi ajal oma vähesed riided seljast kiskuda ja õlasalli maha lükates tõmbas ta Vilma kauni palja keha oma keha vastu. Kõvasti kallistades suudlesid nad kirglikult, Otto tõstis Vilma koos saabastega voodisse ja rullis ennast üle naise voodi keskele selili. Vilma ronis talle kaksiratsa otsa ja käega Otto riista õigesse kohta suunates surus ennast vastu ta puusi. Otto tundis Vilma häbemeluud enda oma vastas, aga ta peaaegu ei tundnud ta tuppe enda riista ümber. Otto juba teadis, et see oli tilkumiseni märg ja see erutas teda veelgi. Ta nihutas end voodis veidi jalutsi poole ja naist tuharatest ülesse surudes tõstis ta tupega oma näo peale. Ottole meeldisid naise ihu mahlad ja seekord oli neid tõesti palju, suisa tilgad olid välimistel mokkadel ja ta asus neid isukalt limpsima, tõmmates ka keelega nii sügavalt läbi tupe kui veel vähegi sai. Tuharatest toetades otsis ta naisele õige asendi, et saaks parimal moel kliitorile ligi, naine võttis kätega kõrgest tammepuisest voodiotsast kinni ja hakkas oma alakeha vaikselt liigutades mehe näo peal ratsutama. Otto imes samal ajal kergelt kliitorit ja kätega masseeris tuharaid. Vaikselt liikusid ta käed üle naise selja ja külgede, puudutused muutusid vastavalt ka kergeks, vaevuuntavaks silituseks. See tõi kananaha naise ihule ja ta surus järjst tugevamalt omi puusi vastu mehe nägu. Otto libistas oma käed kaenla alt läbi rindadele. Tasakesi kummaski käes ühte rinda hoides otsis ta nimetissõrmega üles kõvastunud nibud ja tegi nende ümber mõned silitavad ringid. Seejärel võttis ta nibud sõrme ja pöidla vahele ning pigistas neid kergelt rullides. Vilma keha tõmbus pingule ja puusad surusid juba haigekstegeva tugevusega vastu mehe nägu, Otto imes kliitori oma huulte vahele ja keeleotsaga ümber selle ringe tehes tõstis ta oma liigutuste tempot seni, kuini naise keha läbisid tugevad värinad tupest purskus ta lõuale sooja, peaaegu maitsetut eritist. Otto lükkas oma keele naisele tuppe, et püüda veel niipalju vedelikku, kui võimalik ja vaikselt limpsides ootas kuni tukslemine naise kehas lõppes. Vilma libistas end alla ja jäi mehe peale lebama, samal ajal ennast suisa mehe suule kinni imedes. Nende suudlus oli pikk, märg ja kirglik.
„Kas sa suppi tahad, see peaks veel soe olema“ olid praktiliselt esimesed arusaadavad sõnad, mis naise suust see õhtu tulid.