Noor Otto linnuvaatlusel

Otto astus oma 21-käigulise maastikuratta seljast maha ning lükkas ratta noorte mändide vahele peitu, siit ei leia teda ka parema tahtmise juures keegi ülesse, pealegi pole kilomeetri raadiuses rohkem maju, kui Kaevu Ruudi talu. Otto keerutas lenksu küljest rätiku lahti ja viskas selle õlale ning astus üle kunagise liivase piiririba liivaluidete poole. Siin lahe ääres olid sellise mõnusad luited, kus vahel liivaaukudes sai mõnusalt peesitada ja binoklist linde ning mööduvaid laevu jälgida. Rand ise oli küll kivisem ja vette minna oli kehvem, kui Otto „oma“ kodulahes, aga see-eest oli siin täielik inimtühjus. Otto valis ühe kõrge rohuga piiratud lohu välja, viskas oma rätiku maha ja riided seljast ning tormas vette. Vesi oli veel varasuviselt jahe aga peale rattasõitu mõjus mõnusalt. Pikalt ei saanud vees olla, sest jahe vesi tegi munad valusaks ja Otto sumas kaldalening viskas oma rätikule pikali. Oh, küll päike soojendas mõnusalt. Kui soe juba tagasi nahavahele tuli keeras Otto end kõhuli ja võttis binokli vutlarist välja ning hakkas ümbrust uurima. Idapoolt hakkas metsaservast midagi punasekirjut paistma – see oli mingi noor neiu punasekirjus kleidis, kes rannapoole jalutas. Otto suunas binokli neiule ja tuvastas, et neiu oli temast 4-5 aastat vanem, nii 18-20 aastane noor naisterahvas. Neiu võttis koti õlalt ja kingad jalast, ning jalutas veepiirini. Ta pistis varbad vette ja ootas kuni laine ta jalad märjaks tegi, ilmselt oli vesi tema jaoks külma ja hüppas kiirest tagasi. Neiu tuli tagasi oma asjade juurde, võttis kleidi alläärest kinni ning tõmbas selle üle pea. Ta võttis kotis rätiku, laotas selle maha, seejärel võttis päikseprillid ning raamatu. Vaadanud korra uurivalt ringi, istus ta rätikule ning võttis oma rinnahoidjad ära ja lasi end selili, natukene tagumikku kergitades võttis ta ka püksid ära ning keeras end kõhuli. Ta võttis raamatu, otsis õige järje ülesse ning hakkas lugema. Otto oli sellisest ootamatusest kõhevil, ta püüdis olla võimalikult liikumatult ja püüdis end rohututtise varjus nähtamatuks mõelda. Hea, et ta allapäikest oli, sedasi ei peegeldanud binokli klaasid vastu ja ta oli ideaalses positsioonis neiu jälgimiseks. Oma linnuvaatluse kogemusest teadis ta, et tuleb olla võimalikult liikumatult ja kannatust peab ka olema. Ta uuris läbi binokli neiu keha, tagumikul olevat sünnimärki ja blondide juuste vahelt paistvat kaela. Neiu liigutas ennast natuke ja hargitas veidike jalgu, paljastades heleda karvatuti ja karvade vahelt paistvad kokkusurutud häbememokad. Ottol polnud päriselus olnud võimalik nii põhjalikult naisterahva jalgevahet uurida, ta vaatas iga naha kortsukest ja iga karva eraldi ning tänas mõttes isa, kes oli nii korraliku optikaga binokli ostnud. Järsku keeras neiu end selili ja tõstis raamatu nagu päiksesirmi omale näo ette, ta jätkas rahulikult lugemist, aimamata, et ta oli kogu oma noore keha võlud paljastanud teda jälgivale Ottole. Ottol oli aega uurida ilusaid püstisi rindasi ja kena lokkis karvatupsu jalgevahel. Ottol oli riist pükstes juba kivikõvaks läinud ja kinninööritud püksid hoidsid seda kuidagi ebaloomulikus asendis. Ta pistis ettevaatlikult käe kõhu alla ja avas püksinööri ning kohendas oma kõva riista, et sel mugavam oleks.

Neiu oli vahepeal raamatu ühte kätte võtnud ja teise käe häbemele asetanud, ta sasis vaikselt omi karvu, libistades keskmise ja nimetissõrme vahelt karvu läbi. Karvad olid päris pikad ja neiu käsi muudkui tõusis ja langes karvu sõrmede vahelt läbi libistades. Siis tõstis neiu käe suule niisutas nimetissõrme ja keeras raamatul lehte, käe tagasi häbemele pannud, ei sasinud ta enam karvu, vaid hakkas sõrmedega aeglaselt pikki häbememokki alt ülesse õrni silitavaid liigutusi tegema. Otto tundis kuidas tema kõhus hakkasid sipelgad ringi siblama, erutus oli juba viimase piirini tõusnud. Neiu tõstis jälle käe ülesse, et lehte keerata, aga seekord tegi ta keelega juba kolm sõrme märjaks ja tagasi kätt jalgevahele asetades asus ta sõrmedega häbemmokkasid laiali harutama. Need olid suured ja ja omavahel kokku kleepunud. Surunud keskmise sõrme altpoolt pilusse lükkas ta ülejäänutega mokad laiali, paljastades roosad niisked voldikesed ja nende kohal kõrguva kliitori. Keskmine sõrm liikus läbi tupe sügavuse kliitorini ja asus seda ringikujuliselt silitama. Aeg-ajalt liikusid kolm sõrme tupe sügavusse peitu, et siis jälle kliitori juurde naasta. Neiu lasi vahepeal raamatu omale näole vajuda ning käsi libises üle kõhu rindadeni. Ta võttis rinna pihku ja pressis seda kokku, vaba nimetissõrmega nibul ringikesi tehes. Otto ei suutnud silmi okularidest eemale hoida, aga ta tubdis, kuidas pais ta püksi aina paisus. Ta pigistas tuharalihased kõvasti kokku ja surus puusad vast maad ning tundis kuidas purse ta pükstesse vallandus. Binoklit hoidvad käed hakkasid värisema ja ta pidi kõvasti pingutama, et mitte valjuhäälset ohata. Natuke rahunenud, suunas Otto jälle kogu oma tähelepanu neiule, kelle sõrmed tegid järjest kiiremaid liigutusi jalgevahel. Järsku surus neiu oma jalad tugevalt kokku, teine käsi, mis rinda silitas võttis rinnanibu tugevalt pöidla ja nimetissõrme vahele ning näha oli, kuidas neiu värises. Siis lükkas neiu jalad jälle laiali ja Otto nägi, kuidas sõrmede vahelt mingit vedelikku voolas. Pärast hetkelist pausi pühkis neiu oma käe rätikusse kuivaks ja rätiku servaga kuivatas ka jalgevahe ära. Seejärel keeras ta end kõhuli, ajas jalad veidike harki, otsekui vittu tuulutades ning hakkas uuesti raamatut lugema. Otto ei saanud pilku neiu pringilt tagumikult ja jalgevahelt paistvast karvatutist eemale. Ta tundis jälle tugevat survet maa ja kõhu vahel, ning ennast veidi luital allapoole nihutades, pistis käe püksi ning rahuldas ennest veel teistki korda.

Veel umbes pooleteiseks tunniks jäi neiu randa raamatut lugema ja Otto pidi vaikselt lebama. Kui neiu lõpuks tõusis, riietus ning oma asjad kokku korjas ja metsapoole astuma hakkas, julges Otto end selili keerata. Ta nägi üüratut valkjat plekki oma ujumispükstel ning tormas vee poole. Pärast pikka päikesekäes olemist tundus vesi eriti külm, värinaid alla surudes sumas Otto sügavamale, et saaks oma ujukad vee all puhtaks teha. Lõdisedes vees välja tulles ja kuivi riideid selga pannes ei suutnud Otto ära imestada, kui pisikeseks oli tema noks jäänud. Tärkava karvasuse seest paistis vaid kole ja krimpsus nahapundar, mis millegagi ei meenutanud seda suurt ja vägevat riista, mis ennist maad puuris.